„Shams“ – araabia keelest tõlgituna tähendab see „päike“. Legend pajatab, et pärslaste jumal Mitra istus koiduvalguses oma kullatud kaarikusse ja sundis piitsaga vehkides ratsudel vedama päikest üle terve taeva, kuni õhtuse hämarikuni. Kuid öö saabudes, hetk enne silmapiiri taha kadumist, neelas päikese alla inimene, kuni see jälle välja ilmus koiduvalguses... Päike sunnib meie südamel tuksuma pipra, ingveri ja safrani ihulises võitluses. Ta pimestab tuhandete lauludega, annab meile jõudu päev päevalt, tund tunnilt. Igaüks võib ära eksida selles hõõguvas, ebamaises päikese ereduses. Joovastava soojusega kiirendab see meie samme, haarab meid kaasa oma kirgedesse. Ainsaks teejuhiks selles päikesekodus on akvilaaria kummituslik muusika, selle peamised tonkapuu akordid, selle unistused puidust, kuulsusrikka armastuse lubadused.
