Natuke maad Roomast lõuna poole on üks lummav koht. Tänapäeval on see looduslik park, mis ikka veel võlub oma lopsakusega reisiselle. See koht on täis mälestusi ja möödunud aegade vaimu. See koht asub tohutusuurte merele avanevate düünide ja lopsakatest metsadest ümbritsetud asustamata mägede vahel. Piirkonda ümbritsevad Vahemere ääres kasvavad põõsad, mis on enda vahel säilitanud vanadel aegadel siin elanud meeste ja naiste jäljed. Iidsetel radadel kõndimine tähendab sukeldumist käänulistesse lõhnadesse ja meenutustesse, otsekui näkkide laul või ohvreid võlunud jumalanna Kirke meloodia, millest saime teada Odüsseuselt. Ja see veenev aroom lummas meid sedavõrd, et jäädvustasime selle tundeküllases, soojas lõhnas, mis on võimeline avama hinge sensuaalsele ilule. See maagiline, tundeküllane lõhnaõli on kui jumalanna, kes inspireeris seda looma. See on rikkalik kimp magusaid puuvilju – kannatuslilled, virsikud ja pirnid on tänu meisterlikule alkeemiale kokku põimitud vaarikate ja mustade sõstardega. See on veenev, otsekui maikellukeste puudutus, otsekui kõndimine paljajalu liivasel rannal, mida on soojendanud heliotroop, mida ei saa mitte millegagi segi ajada, ja tugevdanud patšul ja muskus koos puiduga. See ekstrakt paelub igaüht, kes seda on piserdanud, mis otsekui üks jumalanna Kirke võlujook juhib mööda salapäraseid radu avastama imesid muutlikus emotsioonide evolutsioonis ja inspiratsioonis, mida embab maagiline filter, mis on võimeline vallandama lõputu salapära ja tunnete lainetuse.
