Oma vaevu hoomatavate mineraalinootidega kujutab Karts ehk „rannik“ maastikku, mida on kujundanud looduse osavaim arhitekt: vesi. Tõus ja mõõn on loonud maailma, milles lahkumine ja naasmine, sisse- ja väljahingamine eksisteerivad pidevalt korduvas tsüklis – milles aeg on korraga nii igavene kui ka hetkeline. Alahinnatud aroomid ja värsked vürtsid kujutavad õhu lõhna ning köömen ja sandlipuu manavad esile saabuva tormi soolaseid, metalseid noote.



