Parfüüm, mis on nagu segu. Segu, mis on nagu teatmekildude kogumikud, mis põrkuvad sõnade ja materjalide vahel, püüdes seletada veidi, kuid mitte liiga palju. Parfüümi „miks?“. Frustration.
See juhtus paari aasta tagusel suvel Barcelonas, jalutades piki La Rambla tänavat. Ma kuulasin üht 70ndate progressiivse inglise rokkbändi nimega Rare Bird laulu. Selle nimeks oli Sympathy ning selle refrään kõlas järgmiselt: „...ja kaastunne on see, mida sa vajad, mu sõber, ja kaastunne on see, mida sa vajad, mu sõber, sest armastust ei jätku kõigile…“ Ja see tõi äkki pinnale kogu mu Lacani kohase psühhoanalüütilise mineviku. Selle sama mineviku, mis mõnikord annab mulle teiste ees eelise, kuid mõnikord on minu suureks puuduseks. Refräänist kerkis esile sõna, mis oli tugevam kui kaastunne, ja surus oma musta melanhoolse lipu mu meele südamesse. Sõna, mis on õiglasem, laiem, siiram ja kasulikum, sest see tuleneb elukogemusest: FRUSTRATSIOON. Ning siis hakkas see laul mu peas ringlema selle uue sõnaga: „…ja frustratsioon on see, mida sa vajad, mu sõber, ja frustratsioon on see, mida sa vajad, mu sõber.“
Frustratsioon, loobumise vanim tütar ja parfüümi õde, sest armastuse mängus jätkab parfüüm oma teed nagu frustratsioongi. Oma teed jätkates see annab, olles kui küllastus, mis ei ole kunagi rahul; rõõm, mis saab alguse, kuid mida kunagi ei saavutata; lõpmatult liikuv iha, mida ei lõpetata; ilma ülima täiuslikkuseta; instillatsioon, mis erutab, võrgutab, uinutab, domineerib ja tüütab nagu Maurice Raveli orkestriteos „Boléro“. Frustratsioon.
Nii et võta vanillikaun, turdunud punaste kroonlehtedega aedroos, amberjaid puite tulvil vana rumm ja Bourboni vetiveeria ning vii kõik need materjalid oma meeltesse suu ja nina vahele. Frustratsioon.
Hinga, meki uskumatute mahlade ringlust, maitsvat, kuid mitte kunagi piisavalt käärunud. Sa küsid juurde, ninasõõrmed valmis, ... „Jällegi, jällegi, viigem su tedretähnid sügavamale, ja muutugem loomaks, kellel on lapse kurt aju, mis tahab nautida ja süüa rohkem seda kastanipuitu, seda kaneeli või seda vetiveeriat kuni lõhkemiseni ja siis kümmelgem rahuldust pakkuvas lõhnaluules.“ Frustratsioon.
See on parfüümi armastusmäng. See on armastusmäng Musset’, Shakespeare’i või Racine’ järgi. Ja see on hea, sest küllastus tapab, kuid iha loob elu, luues liikumist läbi pidevalt uueneva kauguse, et mitte kunagi tarbida nagu sookollitapja. Frustratsioon.
Iha tarbijad on õnnelikud, naudingu tarbijad aga õnnetud.
Frustration on parfüüm, mis äratab hapras täiskasvanus tugeva lapse või kõigutamatus täiskasvanus hapra lapse. Parfüüm, mis viib meid tagasi maale, mida domineerivad vanill, rumm ja vetiveeria.
Erakordse apelsini looming, milleni pead jõudma selleks, et elada kirglikult lapse ja täiskasvanu vahel. Mälestus puudusest.