Pariisist lõunapoole rännates jõuan Cap d'Antibes’i poolsaarele. Siin selles valges majas meenuvad taas need ammu unustatud tunded, mis jõuavad minuni verandat värskendava tuulega, aeda viivate trepiastmete soojusega ning basseinis sillerdava türkiissinise veega. Heidan sidrunipuude varju ning silmitsen sinist taevast, kus ekslevad üksikud pilved. Tsikaadide laul asendub tasahilju naeruga. Päikesekiired silitavad mu nägu ja lohutavad mind ning ma lasen end magusal suvel võrgutada.