See lõhnaküünal viib meid tagasi hetke, mil lõkketuli on kustunud. Peaaegu põlenud kasepuidu suitsune lõhn on õhku heljuma jäänud, olles julge ja sensuaalne ning ammutades lisavalgust kübekesest Maroko roosist. Me räägime tundide viisi, hoiame üksteist kogu öö üleval: ma ei palu sinult midagi seni, kuni lõkketuli põleb. Kustuvate süte valguses me armatseme, tõotades taas kohtuda. Kui seda lubadust murtakse, jääb ainult lõhn.
Selle lõkke ääres veedetud hilisõhtut meenutava suitsuse viirukilõhna on D’ORSAY jaoks loonud Vincent Ricord.