Parfums de Marly: Inspiratsioon ajast, mil Prantsuse elegants vallutas maailma

Parfums de Marly visioon
See kaubamärk ehib tippklassi lõhnu alates 2009. aastast. Parfums de Marly asutaja Julien Sprecher päris isalt armastuse eksklusiivsete lõhnade vastu ning tema äriidee põhineb soovil luua meeldejäävaid parfüüme ja kinnistada neid maailmaturul, esitledes neid lühikeste, täpsete ja ootamatute fraasidega.

Julien imetles juba lapsepõlves Versailles’ lossi ja aedu, olles sündinud ja kasvanud selle legendaarse kuningapalee lähistel. Seetõttu on Parfums de Marly aroomide loomisel püütud ühendada tänapäevast elurütmi 18. sajandi Prantsuse kuningalossi vaimuga. See oli ajastu, mil prantsuse elegants vallutas kogu maailma. Seega üllatavad Parfums de Marly lõhnad ka kõige kapriissema haistmismeelega inimesi.

Peenimate aroomide kunst
Louis XV paleesse sisenemisel sukelduti otsekui rafineeritud lõhnapilve. Erinevaid lõhnu levitasid paljudest kaugetest maadest toodud roosid, teised lilled, puuviljad ja õlid. Kuningale meeldis kõige rohkem Marly palee, mille sisekujundust kaunistasid ehisprofiilid, nikerdused ja lilleimitatsioonid ning kus domineerisid pastelsed rohelised ja roosad värvitoonid. Paleedaamid lehvitasid eksklusiivsest puidust valmistatud elegantseid lehvikuid, mis olid lõhnastatud ja kunstkalliskividega kaunistatud (need oli 1738. aastal avastanud Alsace’ist pärit juveliir Georg Friedrich Strass). Naistel olid seljas kallihinnalised värvilised kleidid ning nende ümber levis muinasjutuline lõhnaloor. Veelgi enam, need erakordsed daamid kandsid peas otsekui miniatuurseid teatrietendusi: sulgede, puuviljade, lillede ja väikeste lindudega kaunistatud uskumatuid soenguid.

Aroomid ennekõike
Kuningas Louis XV ajal püüdsid parfüümivalmistajad nii oma konkurente kui ka iseennast üle trumbata. Versailles’ lossis, kuninga eraruumides, olid kõikvõimalikud aroomid ühte põimunud ja hõljusid õhus. Neid levitasid tohutud lillevaasid, anumad kuivatatud õielehtede ja vürtsidega ning aromaatsed õlid. Parfüümitootjate ärid õitsesid, nad nautisid piiramatut loomevabadust ning paljudel mõisaomanikel olid kodus parfüümikeldrid, kus töötasid isiklikud parfümeerid.

Parfüümitööstuse algus
Kuningas Louis XV lossi pole võimalik ette kujutada ilma imeliste aroomideta. Seetõttu pole üllatav, et just see kuningas algatas (võib-olla alateadlikult) revolutsiooni: parfüümimeistrid hakkasid looma üha šikimaid lõhnu. Ajaloo keeristes on säilinud mõnede kuulsamate parfümeeride nimed. Näiteks rikastasid Dejean ja hiljem Fargeon niinimetatud „loomseid“ lõhnu, mis koosnesid vaid kahest või kolmest põhilisest koostisosast (nn põhitoonid), lillelõhnaliste kimpudega („tuhat õit“), mida hiljem hakati nimetama südame pooltoonideks. Louis XV ise ja tema armuke Madame de Pompadour armastasid mitmesuguseid puuviljaessentse, eriti apelsiniõite vett.

Hobune sümboliseerib aristokraatiat
Marly palee oli kuulus oma aroomide ja elegantsi poolest, kuid selle kõrval asuvad aiad olid kuulsad hobuseskulptuuride poolest. Kõik algas sellest, et Tuneesia bei kinkis Louis XV-le puhtatõulise araabia ratsu. Kuningas pani talle nimeks Godolfin ning oli temast sedavõrd vaimustuses, et kutsus 1743. aastal kohale tollase kuulsa skulptori Guillaume Coustou, paludes tal luua kaks skulptuuri tagajalgadel seisvast hobusest. Poseerima pidi nende jaoks loomulikult Godolfin. Skulptuurid valmisid kaks aastat hiljem. Need tunnistati kohe Prantsuse skulptuurikunsti meistriteosteks ning pandi kaunistama Marly palee peasissepääsu. Prantsuse revolutsiooni segastel aastatel koliti need ümber Pariisi väljakule Place de la Concorde ning alates 1984. aastast hoitakse neid Louvre’i muuseumi Marly saalis.