Parfums Caron: lugu armastusest ja parfüümidest

Prantsuse parfümeeriamaailma legendil Parfums Caronil oli saatusest määratud luua rohkem kui üks parfümeeriaajalukku minev parfüüm. Sellised läbi aegade kuulsaimad lõhnad nagu Narcisse Noir või Tabac Blond said kuulsaks tänu nende autorile ja ettevõtte asutajale Ernest Daltroffile ning panid alguse ka 20. sajandi esimese poole täiesti uuele esteetikale. Poeetiliste juugendi ajastu lõhnašedöövrite loomiseks ammutas Daltroff inspiratsiooni armastusest.

Armastusest võluva disaineri Félicie Wanpouille’ vastu, kellega ta kohtus juhuslikult 1906. aastal pärast Parfums Caroni asutamist. Prantsuse keemik Ernest Daltroff ostis koos vennaga Pariisis ühe vana pudu- ja parfümeeriapoe ning tegi sellest 1904. aastal ettevõtte Parfums Caron (nime nad ei muutnud, vaid jätsid alles endiste omanike perekonnanime, sest see oli lihtsasti meeldejääv ja prantsuspärane). Mees armus esimesest pilgust. Endisest õmblejast Félicie’st sai Ernesti muusa ja elukaaslane: ta hoolitses toodete pakendamise ja ettevõtte imago eest (Félicie’l oli väidetavalt uskumatu intuitsioon, tänu millele hakati parfüüme villima Baccarat’ klaasist pudelitesse, mille ta kõik ise kujundas). Naine tundis kirglikku huvi moe vastu, mõtles välja parfüümide nimed ja organiseeris nende esitlusi. Ernest Daltroffist sai üks kõigi aegade kuulsamaid parfümeere ja Parfums Caronist kõrgparfümeeria maja.

Ernest Daltroffi lõhnakompositsioonid olid üsna lihtsad ja minimalistlikud, kuid kahtlemata intellektuaalsed. Parfums Caroni lõhnu peeti 20. sajandi alguses avangardseteks. Ernest Daltroffi ja Félicie Wanpouille’ armastusest sündisid kõik ettevõtte kuulsaimad lõhnad. 1911. aastal loodud Narcisse Noir põhjustas tõelist furoori. See oli eriline selle poolest, et selles on peenelt ühendatud lillelised, puuviljased ja animalistlikud noodid, olles tollal täiesti uudne ja originaalne kompositsioon. See on saatusliku naise ehk femme fatale’i õhtune, lummav ja ohtlik parfüüm, mis vastab ideaalselt tolleaegsele film noir’i stilistikale. Seda muskuse ja sandlipuu vihjetega valgete lillede sügavat ja eksootilist aroomi saatis tohutu edu ning Parfums Caron sai kuulsaks. Legendiks muutis lõhna ka filmis „Twilight Boulevard“ osalenud näitleja Gloria Swanson. Narcisse Noiri nime mainiti ka Mihhail Bulgakovi romaanis „Meister ja Margarita“.

1919. aastal ilmus veel üks Ernest Daltroffi meistriteos Tabac Blond, mis oli provokatiivne ja kahemõtteline (nagu nimigi paljastab). Sigarette suitsetava moodsa pariisitari jaoks sai see parfüüm naiste vabanemise ja emantsipatsiooni manifestiks ning ka terve ajastu sümboliks ja ajaloo üheks silmapaistvamaks parfüümiks. Teda saatis edu ka edaspidi: 1922. aastal ilmunud Nuit de Noël sai džässiajastu legendiks. Arvatakse, et Parfums Caroni parfümeer ammutas selle luksusliku õhtulõhna loomiseks inspiratsiooni parfümeeria meistriteose Narcisse Noiri edust.

1916. aastal loodud puuderparfüüm N'Aimez que Moi oli kui sõnum rindele läinud meestelt (aroom toodi turule esimese maailmasõja kolmandal aastal) oma väljavalitutele – palve armastada ja mitte unustada. Kümme aastat hiljem, 1938. aastal, kartes natside võimalikku tagakiusamist ja repressioone, oli juudi päritolu Daltroff sunnitud sõitma USA-sse ega tulnud enam tagasi, jättes maha oma armastatud naise ja Parfums Caroni. Ärisoone ja terava mõistusega Félicie Wanpouille hoolitses parfüümilegendi säilimise eest kuni oma surmani ning tõi 1954. aastal turule ühe kõige luksuslikuma parfüümi Poivre. See parfümeeri Michel Morsetti looming muutis naistelõhnade traditsiooni ja naistele mõeldud parfüümide kontseptsiooni igaveseks. Tuline, leegitsev, temperamentne ja piprane: nelgi, vürtside ja emotsioonide tõeline plahvatus. Muide, ka tänapäeval villitakse seda Baccarat’ kristalsest purskkaevust teie valitud signatuurpudelisse. See 1982. aasta uuendus on eriti aktuaalne tänapäeval, mil vastutustundlikud kaubamärgid püüavad vähendada oma mõju keskkonnale.

Ernesti ja Félicie loominguline tandem jõudis veel luua lõhnad En Avion (1932) ja Fleurs de Rocaille (1933). Eraldi märkimist väärib ettevõtte esimene meesteparfüüm Pour Un Homme, mis toodi turule 1934. aastal ning millest sai üks populaarsemaid meestelõhnu. Pour Un Homme’i on kandnud James Dean, Serge Gainsbourg, Tom Ford, Hedi Slimane, Christian Louboutin ning paljud teised kuulsad ja mõjukad mehed. Lõhnas põimuvad lavendel ja vanill: lavendel oli Ernesti ja vanill Félicie lemmiknoot. Edu saavutas ka selle 2015. aastal välja antud versioon Pour Un Homme Sport.

Parfums Caroni uus ajastu algas 1998. aastal, mil Patrick Alès ettevõtte ära ostis. 2018. aastal ostis selle paruness Ariane de Rothschildile kuuluv Cattleya Finance. Uued omanikud taaselustasid Parfums Caroni kullafondi ja kirjutasid ümber parfüümimaja ajaloo: täna saab osta pea kõigi vanade lõhnade versioone ja proovida uusi, nagu Tabac Blanc, Poivre Impérial, Eau De Rocaille jt. 2022. aastal võitis Poivre Sacré FiFi auhinna nišibrändide parima lõhna kategoorias. Lõhnade loomisel püüab Parfums Caroni parfümeer Jean Jacques järgida vanade lõhnakompositsioonide suundi, täiendades neid enda omadega ning saades nii ainulaadseid tänapäevaseid variatsioone. Väidetavalt on tema ja paruness Ariane de Rothschild suurepärane loominguline tandem, nagu olid omal ajal Ernest Daltroff ja Félicie Wanpouille.

„Ma mõtlen parfüümidele päeval ja öösel,“ tunnistab Parfums Caroni nina Jean Jacques, kes loob lõhnu üksnes sellele parfüümimajale (mis on juba muutumas harulduseks ja luksuseks). Tema värvikas lõhnakollektsioon La Collection Merveilleuse värskendab minevikku ja loob tulevikku. See meenutab Parfums Caroni kuulsusrikast ajalugu ja Pariisi ajatut elegantsi.

Ettevõte sai kuulsaks mitte ainult legendaarsete aroomide, vaid ka uue tolmpuudri tootmistehnoloogia leiutamisega. Bulgaaria roosi absoluudiga rikastatud kerge ja ülipeene tekstuuriga Parfums Caroni puuder Pompon Poudre on aegumatu jumestuslegend. Selle tootmismeetodit on hoitud saladuses ligi 90 aastat. See 1906. aastal ilmunud puuder ja muud meigitooted muutsid naiste jumestusharjumusi igaveseks.