Orto Parisi: kehalõhnu pole vaja varjata

Vaadata keha kui viljapuuaeda. Mida on vaja saagi saamiseks kasvatada ega hooldada. See, mis selles kasvab ja kuidas see lõhnab, näitab, kes me oleme. Teisisõnu, meie keha on meie hinge peegeldus. Just sellise lõhnaaspekti valis Itaalia parfümeer Alessandro Gualtieri oma parfümeeriateemalise kaubamärgi Orto Parisi väljendamiseks.

Itaaliakeelne sõna orto tähendab aeda. Lõhnaprojekt Orto Parisi on pühendatud Alessandro Gualtieri vanaisale Vincenzo Parisile ning tähendab tõlkes „Parisi aed“. Selle kaubamärgi inspiratsiooniallikaks sai vanaisa Parisi aed Puglias, kus Alessandro veetis oma suved, nuusutades tundide kaupa sambliku, heina, sõnniku ja märja rohu lõhna. „Meie keha on nagu aed ja selle lõhnad on meie hinge peegel,“ see on põhiidee, millele Alessandro Orto Parisi lõhnateoste loomisel toetub.

„See projekt on minu aed, mille istutasin, väetasin, kasvatasin ja mille vilju noppisin,“ sõnab Alessandro. Teatud mõttes on see ka lõhnalooja enda biograafia. „Tahtsin oma kogemust jäädvustada, aga kuna elulugude lugemine on kohutavalt igav, hakkasin hoopis parfüüme looma,“ räägib ta. Alessandro kasvas üles lihuniku peres. Oma lapsepõlvest räägib ta nii: „Lapsepõlves nuusutasin ma kõike muud kui lilli. Veetsin palju aega oma isa lihapoes. Kõik mu lapsepõlvemälestused on seotud loomsete jäätmetega, mida pidin aitama koristada.“

Alessandro Gualtieri asutas Orto Parisi 2014. aastal ning pakkus esmalt viit aroomi, mis olid tõelised kujutlusvõime simulaakrumid: Bergamask, Boccanera, Brutus, Stercus ja Viride. Bergamask on pühendatud kahele komponendile: bergamotile ja muskusele. See aroom ei oleks justkui midagi ekstreemset, kuid on hapukas, värske ja värskendav ning meenutab kummitavalt... sääske, kes on äsja higisel reiel maha löödud. Mõne aja pärast lõhn tugevneb ja muutub raskeks, seejärel soojeneb ning sellest saab klassikaline kaunis Kölni vesi.

Viride on hümn rohelistele väljadele (ladina keeles tähendab viride rohelist). Selle tipunootides on eriti hästi tuntavad vetiveeria ja patšuli, mis loovad mulje haritavast maast, välja kitkutavast rohust, mullastest jalgadest ja kuumast päikesest. Lõhn kuivab ja teiseneb imeliselt, muutudes magusaks heinaks ja mälestusteks maal veedetud suvedest.

Brutus on ülimalt mehelik ja nostalgiline lõhn tõelisele mehele. Agressiivne, äsja raseeritud ja puhaste kingadega. Selle mehelikkuse moodustavad bergamott, mandariin, patšuli ja veidike rummi. Summutatud puidunoodid meenutavad vanade kappide ja sahtlite, pööningute ja tolmuste kohvrite lõhna, kus on kellad, mis enam ei tööta, ja kolletunud vanad märkmikud. See lõhn on vihje Rooma senaatorile Marcus Junius Brutusele, kes ei rääkinud, vaid tegutses.

Boccanera (itaalia keelest tõlgituna „must suu“) on üks provokatiivsemaid lõhnateoseid. Mõrkjad kakao-, ingveri- ja pipratoonid vihjavad šokolaadile või... Tegelikult see tugev, kuiv, soe ja peaaegu loomalik lõhn lihtsalt kleepub nahale. Täiesti asendamatu külmal talvel soojas toas praksuvate küttepuude ja ukse taha jäetud märgade saabaste korral.

Magusavõitu, sooja ja puidust mandlite, piima ja seletamatu hapu puuvilja (tsitruste?) noodiga Stercust esitletakse hobusesõnniku tõlgendusena. Ent see on vaid kujutlusvõime provokatsioon. Selle animalistlikud seosed tunduvad vastumeelsed vaid esmapilgul. Leedu parfüümilooja Aistis Mickevičius kirjeldas oma raamatus „Parfüüm“ oma muljeid sellest järgmiselt: „Kui ma esimest korda Pariisis Stercust proovisin, ei tundunud see lõhn algul sugugi ahvatlev. See näis liiga hapu, rääsunud ja nahkne. Kuid juba mõne minuti pärast see meeldis mulle ning poole tunni pärast ei suutnud ma enam ilma selleta elada.

Kõik need aroomid otsekui õpetavat meile, et esmamulje võib olla petlik ja parfüümi üle ei saa otsustada selle nime järgi. Võid loota ainult oma kõhutundele.

Parfüümikunstnik Alessandro Gualtieri, kes on kaubamärkide Nasomatto, Orto Parisi ja MariaLux, aga ka lõhnainstallatsioonide ja muude projektide looja (tal on kodulinnas Amsterdamis muuseumilaadne laboratoorium), loob ekstsentrilisimaid parfüüme. Mõnikord on neid isegi raske parfüümideks nimetada – pigem on need terviklikud lõhnakogemused.

Gualtieri on kuulus ka selle poolest, et keeldub avaldamast koostisainete loetelu. Ta usub, et nende identifitseerimine on end lõhnastava inimese ja lõhnauurijate asi ning lõppude lõpuks pole see nii oluline. Palju olulisem on aroomi mõte ja idee. „Miks peab ühte ja sama küsimust üha uuesti küsima? Lõppude lõpuks on aroom ju juba valmis. Inimesed on liiga innukad kõike seletama, kõigest aru saama ja asju mõtestama. Mõnikord tuleb neid lihtsalt tunda,“ on Gualtieri veendunud.

Lõhnalooja, kellele meedia tähelepanu ja intervjuud ei meeldi, kogub populaarsust just eksklusiivsete parfüümide ja võib-olla natuke ka oma legendi loomisega. „Nina“ (ingl The Nose) nime all tuntud Alessandro on üks meie aja huvitavamaid lõhnakogemuste loojaid. Näiteks asetab ta oma parfüümipudelid soliidse kuldraamiga ümbritsetud pressitud kuivale sõnnikule. Ei, see sõnnik ei haise.

Gualtieri sõnul oleme loomulikest kehalõhnadest liiga võõrdunud, aga neid pole üldse vaja alla suruda, vastupidi, neid tuleks rõhutada: „Mida tugevamalt keha lõhnab, seda rohkem hinge selles on. Tugevad lõhnad on muutunud meile ebameeldivaks, sest hingega liialdamine on meie tsivilisatsioonis talumatu. Meie loomupärane loomalikkus on alla surutud.“ Ta soovitab unustada desinfitseerivad salvrätikud, õhuvärskendajad, antibakteriaalsed seebid, kangapehmendajad ja voodipesu lõhnastajad – ning kasvada võimalikult loomulikus keskkonnas. „Midagi hullu ei juhtu, kui laps paneb käed lehmakoogi sisse – pärast tuleb need lihtsalt ära pesta.“

Gualtieri loodud Orto Parisi rafineeritud, küpsed ja elegantsed aroomid meenutavad meile, kes me oleme. See on kutse pöörduda maaelu, looduse, reaalsuse ja võib-olla iseenda poole.