Choose your country
and preferred language

MDCI

MDCI: klassika elegantne vastus minimalismile

Kui te seostate MDCI nime kuulsa Medici dünastiaga, mis tänapäevani sümboliseerib Itaalia renessansi suursugusust, peab MDCI parfüümimaja asutaja ja loovjuht Claude Marchal seda suureks komplimendiks. Võib isegi öelda, et selline seos pole ootamatu, eriti siis, kui olete näinud MDCI pudelikesi, mida kaunistavad elegantsed pisiskulptuurid.

Marchal Dessins et Créations Indépendantes (brändi täielik nimi, mis tähendab prantsuse keelest tõlgituna „Marchali disain ja sõltumatu looming“) on 2003. aastal asutatud parfüümimaja, mida härra Marchal ise võrdleb raamatukirjastusega: loovjuhina otsib ta pidevalt huvitavamaid ja andekamaid loomeinimesi, aitab neil luua lugusid, mida pole veel räägitud, ning mõnikord, nagu tõeline toimetaja, kinnitab teose lõpliku versiooni.

Lisaks oli lõhnamaailmas puudu tõelisest loomingulisest siirusest ja soovist lõhnaloojaid esikohale seada, mistõttu kinnitasin neile, et annan neile vabaduse ning neid ei sunni takka ei rahastaja ega turundusspetsialist.

Claude Marchal

MDCI lõhnaautorite tiim on nagu parfümeeride Olümpos: kõrgparfümeeria austajad tunnevad kindlasti ära nimed nagu Francis Kurkdjian, Patricia de Nicolaï, Cécile Zarokian, Pierre Bourdon ja Bertrand Duchaufour. Need lõhnameistrid, keda oma valdkonnas nimetatakse „ninadeks“, töötavad sageli ainult suurte ja väljakujunenud klientidega. Mis pani neid uskuma suhteliselt väikese kaubamärgi MDCI visiooni? Härra Marchali siira veendumuse kohaselt on parfümeeria kunst, mis väärib tänapäeval sama suurt lugupidamist kui ajal, mil elegantseid parfüümipudeleid ja lõhnaessentse kogus renessansiajastu Itaalia eliit või lõhnade peensusi tundev Versailles’ aadel.

„Töötasin peaaegu kümme aastat suurettevõttes, mis omas isegi mitut rahvusvahelist parfümeeria- ja kosmeetikabrändi,“ jutustab Claude Marchal, „Olen aastate jooksul näinud, kuidas loomingulised ideed kahvatuvad suurte kaubamärkide reklaamivajaduste ees ning kuidas on raske märgata massilise vulgaarsuse meres meistriteose nime väärivat lõhna. Isegi pudelid tundusid üha igavamad, lihtsamad ja lausa inetud võrreldes varem Lalique’i või teiste kuulsate Prantsuse tootjate loodud pudelitega. Kunagi tegin nalja, et parfüümipudelit on varsti köhasiirupipudelist raske eristada.“

Oli aasta 1999 ning õhus oli juba tunda ideed äratada uuesti ellu Prantsuse parfümeeria sügavad traditsioonid. Frederic Malle pani kokku üheksast lõhnameistrist koosneva meeskonna oma tulevase autorilõhnasarja jaoks (mida me täna tunneme kui Editions de Parfums Frédéric Malle). Seda polnud tal raske teha, sest tänu pikaajalisele kogemusele lõhnatööstuses oli tal suurepärane tutvusringkond. Aga millest alustas Claude Marchal? Pudelist, mille disain mõjuks vastuväitena masstootmises valitsevale minimalismile ja ergutaks loojate fantaasiat. Inspireerituna käigust Pariisis Louvre’is asuvasse Apollo galeriisse, Firenze Uffizi galeriisse ja Viini keiserlikku riigikassasse, hakkas Claude Marchal ise looma klassikaliste skulptuuride miniatuure, millega soovis kaunistada oma unistuste parfüümipudeli korki.

Ta valmistas esimesed pudelid oma kätega ja nikerdas valmis korgid-skulptuurid, sest tolleaegne tehnoloogia ei võimaldanud toota piisavalt kvaliteetset kivi-, portselan- või kristallkorkide seeriat. Claude Marchali elutuba muutus töökojaks, ta oli sunnitud investeerima Inglismaal valmistatud spetsiaalsetesse kipsvormidesse ja rentima maja lähedal sobivat ahju. Alles pärast pudeli ja korkide täiustamist sõitis ta parfümeeride juurde ja pakkus neile ideed luua lõhn selle põhjal, mida parfümeeria nende jaoks tähendab. Mõne lõhnameistriga õnnestus tal kohtuda pärast tuttavatelt soovituse saamist (näiteks kuulsa Pierre Bourdoniga). Mõne kontaktandmed leidis härra Marchal lausa juhuslikult (näiteks leidis ta ühest ajakirjast Francis Kurkdjiani telefoninumbri) või esitledes oma pudeleid parfümeerialaatadel.

Kui selline ideele pühendumine kõlab uskumatuna, oli lõhnameistrite jaoks veelgi kummalisem see, et nad ei saanud Claude Marchalilt mitte mingeid juhiseid selle kohta, millist lõhna luua: „Kuna tundsin parfümeeriat ainult ärilisest küljest, ei tahtnud ma rääkida asjast, mis ei kuulunud minu pädevusse. Lisaks oli lõhnamaailmas puudu tõelisest loomingulisest siirusest ja soovist lõhnaloojaid esikohale seada, mistõttu kinnitasin neile, et annan neile vabaduse ning neid ei sunni takka ei rahastaja ega turundusspetsialist.“

Esimene MDCI lõhn (ja kohene hitt!) oli Pierre Bourdoni loodud meeste parfüüm Ambre Topkapi – seda nimetatakse mõnikord isegi parfümeeria magnum opus’eks, sest aroomi elegants köidab ka neid, kes lõhnamaagiasse ei usu. Amandine Marie loodud sensuaalset kokteili puuviljadest ja valgetest lilledest Péché Cardinal mainitakse 21. sajandi alguse ühe parima naiselikku tundlikkust kehastava lõhnana. Cécile Zarokiani loodud lõhnašedöövrid Les Indes Galantes ja Cio Cio San on oskuslikult komponeeritud stereotüübivabad lood Indiast ja Jaapanist, mis ülistavad erilisi aistinguid. Keskendudes ülihoolsalt lõhnade koostisele ja kvaliteedile, ei ole MDCI kollektsioon suur, kuid iga selle aroom on väärt meistriteose nime. Muide, aastas toodetakse vaid paar tuhat pudelit: isegi pärast korkide tootmiseks sobiva tehnoloogia leidmist annab Claude Marchal väikestele detailidele ise viimase lihvi.

Tänapäeval on MDCI lugu kui kõrgparfümeeria legend ning kahe aastakümne jooksul on ilmunud vaid kolm kollektsiooni: esimene on klassikaline kollektsioon, mille pudeleid kaunistavad eelmainitud renessansiaegsed büstid; teine on lõhnasari Siiditee, mille pudelitele joonistas idamaise kujunduse taas Claude Marchal ise; kolmas on Kunstnikud ja parfümeerid, mille lõhnade loomisele on kaasa aidanud maalikunsti maailma tuntuimad meistriteosed.