Francis Kurkdjian - parfüümimaailma imelaps

Omanimelise parfüümimaja Maison Francis Kurkdjian asutaja Francis Kurkdjian sisenes lõhna-maailma tõelise aplombiga. Tema kõige esimene parfüüm, 1995. aastal Jean Paul Gaultier’le loodud Le mâle on tänaseks saanud klassikaks ning just see lennutaski Kurkdjiani lõhnamaailma kõr-gliigasse. Kurkdjian nimetab parfüüme aksessuaarideks, mis on üldmulje loomisel sama olulised kui käekott, kingad või päikeseprillid. See kuigi silmale nähtamatu, kõneleb parfüüm oma kandjast vaat et riietusest rohkemgi.

Armeenia juurtega Pariisis sündinud Francis Kurkdjian pärineb perekonnast, mis on tihedalt seotud moega. Tema isa ja emaisa töötasid rätseppade, isaisa aga pulmakleitide disainerina. Francise ema, stiilne daam, armastas Yves Saint Laurent’ loomingut ja oli lõhnalooja sõnul küll “truu ühele mehele, ent mitte ühele parfüümile.” Moelooja karjäärist unistas ka Francis, et kui selgus, et ta ei oska üldse joonistada, tegeles poiss mõnda aega hoopis klassikalise balleti ja klaverimänguga. 14-aastaselt luges ta moeajakirjast artiklit lõhnaloojatest ja mõistis, et just selles peitub tema tulevik.

“Mõistsin, et see on tõeline oskus ja väga lähedal kõrgmoe maailmale,” meenutab ta. Francis kirjutas mitmetesse luksusfirmadesse, et neilt nõu küsida ja uurida, kuidas alustada ning läks lõpuks koos vanematega Versailles’s asuva parfüümikooli direktori jutule. Loomulikult öeldi tollal 15-aastasele Francisele tema nooruse tõttu ära, ent soovitati tulevikus kindlasti tagasi tulla. Aastal 1990 astuski Francis ISIPCA’sse, rahvusvahelisse parfüümikooli Versailles’is ja juba kolm aastat hiljem palkas Jean Paul Gaultier tollal tundmatu lõhnalooja komponeerima oma esimest meesteparfüümi. Edasine on, nagu öeldakse, ajalugu.

Tänaseks on Francis töötanud kõikide suuremate moe-ja ilufirmadega nagu Christian Dior, Giorgio Armani, Elizabeth Arden, Yves Saint Laurent, Juliette Has a Gun, Escada, Kenzo, Burberry, Narciso Rodriguez, Acqua di Parma, Lanvin ja paljud teised. 2009. asutas ta omaenda lõhnamaja, mis loob erilisi nišiparfüüme, neist tuntuimad Baccarat Rouge 540, Grand Soir ja Oud silk mood kui nimetada vaid mõnda. “Mulle kui parfümeerile ei ole vahet, kas loon parfüümi nn endale või mõnele moemajale,” ütleb Francis. “Sest loo jutustaja olen ju ikkagi mina. Aga enda firmale luues kirjutan ma selle loo algusest lõpuni täielikult ise. Ise panen pealkirja, valin pildid ja fondi, kui nii võib öelda. Teistele firmadele parfüümi luues pole mul mõistagi nõnda suurt vabadust ega kontrolli asjade üle. Ma teen küll tüki tordist, aga pole peakokk.”

Vaatamata sellele, et Kurkdjian on kindlasti üks meie aja silmapaistvamaid lõhnakunstnikke, on ta üks neid parfümeere, kes ei pea aroomide loomist kunstiks. “Parfüümid on olulised, seda küll,” ütleb ta. “Ent mõelge näiteks Botticelli “Kevadele” või “Veenuse sünnile”. See on ilu, puhtus, helgus ja neid inspiratsiooniks võttes saaksime kohe teha kena ning eduka parfüümi. Ja nüüd mõelgem Picasso “Guernicale”, mis sümboliseerib sõda ja valu. Kas selle baasil võiks teha parfüümi? Kindlasti mitte! Parfüümimaailm on nagu imedemaa, milles räägitakse lindudest ja paradiisist ja ilusatest lille-dest. See on paralleelmaailm, mida tegelikult ei eksisteeri. See on minu mängumaa, aga see pole kunst. Muusika on kunst, sest see võib sind pisarateni liigutada. Kino on kunst. Maalikunst on kunst. Parfüüm on ilutoode, parimal juhul dekoratiivne kunst.”

Oma kunstilist poolt saab Francis aga väljendada lõhnainstallatsioonidega. 2006. aastal esitles ta suurejoonelist lõhnainstallatsiooni Versaille’s, samuti on Kurkdjian teinud koostööd Süüria kunstni-ku Hratch Arbach’iga ja Prantsuse kirjanik-fotograaf Sophie Calle’ga.

Kui asi puudutab signatuurparfüüme, siis see on samuti asi, millesse Francis hästi ei usu. “Maailmas on nii palju häid parfüüme, oleks patt neid mitte kasutada,” ütleb ta. “Ma ei kujuta ette, kuidas saaks naine, nautides kogu naiseks olemise mitmekülgust, klammerduda üheainsa parfüümi külge? Kuidas saaks see üks parfüüm edasi anda kõike seda, mis temas peidus? Pealegi - me ei käi ju ka iga päev ühtede ja samade riietega, ega?” Francis toob näiteks oma ema, kes kandis peamiselt Yves Saint Laurent’ riideid, aga kui mitmekesine see valik oli! “Seal leidus nii kleite ja sulgi ja litreid, samas ka pükskostüüme. Samamoodi lõhnadega - ta vahetas neid alatasa. Minu jaoks ongi mitmekülgsus kõi-ge olulisem,” räägib ta.

Francis Kurkdjian nimetab oma Maison Francis Kurkdjian parfüümikollektsioone olfaktoorseks garderoobiks. “Mulle meeldib idee sellest, et iga mees ja naine saaks ennast väljendada läbi oma parfüümi ning valida neid vastavalt meeleolule ja olukorrale.”
Aga kuidas lõhnab Francise meelest Pariis? “Eelkõige metroo järele,” naerab ta. “Kuid selles on ka juustupoodide ja hea toidu hõngu.”