La Maison Houbigant: kuningalossist virtuaalkeskkonnani

Nii parfümeeriagurmaanidele kui ka parfümeeriahuvilistele on aastaarv 1775 püha: kuigi maailma iidsetel kultuuridel - sumeritest, vanadest kreeklastest ja roomlastest alates kuni Prantsusmaa kuninga Louis IV aegadeni - oli lõputult oma lõhnaõlide loomise viise, astus parfümeeriatehnoloogia just tol aastal rajale, millel tänapäevane lõhnatööstus koos mõningate uuendustega sammub siiani. Just 1775. aastal loodud La Maison Houbigant’ist sai nii ulatuse kui ka ideede poolest tõeline kõrgparfümeeria pioneer.

La Maison Houbigant on ilmekas näide sellest, et mitte globaalne, vaid põlvest põlve edasi antud perekonna- ja mõttekaaslaste äri peab vastu kaks ja poolsada aastat kestnud ajaloolistele katsumustele. Tänapäeval parfüümimeka nime all tuntud Grasse'ist pärit Jean François Houbigant avas Pariisi Faubourg-Saint-Honoré tänava 57. majas väikese boutique’i À la Corbeille de Fleurs (Lillekorvi). Enne Prantsuse revolutsiooni abiellus Jean François Hougibant oma kolleegi tütre preili Duchamps’iga, kellelt ta õppis parfüümide komponeerimise ja segamise kunsti. Ta varustas oma toodetega mitte ainult Prantsuse kuningalossi ja Prantsusmaa kuningannat Maire Antoinette’i, Louis XVI abikaasat, aga ka paljusid Euroopa aristokraatlikke perekondi ja pärast revolutsiooni ka uut kodanlust. Versailles’ kuningalossis konkureerisid omavahel mitte ainult õukondlased, vaid ka mitmesugused lõhnad, mida La Maison Houbigant’i tooted püüdsid varjutada.

Houbigant’i boutique À la Corbeille de Fleurs sai Pariisi muskuse austajate klubiks. Pariisi aristokraate köitis see omapärane lõhn, mida saadakse muskusveise isasloomade välisnõrenäärmetest ja mida peetakse kullaga samaväärseks: 1 kg muskuse saamiseks pidi küttima 30 000 muskusveist. Nüüd on selline tegevus loomulikult keelatud ja muskus ekstraheeritakse keemilise sünteesi teel. "Oleme „muskadiinid," nii nimetas Jean-François Hougibant boutique’is tegutsenud klubi selle aktiivne külastaja, tollal alles tulevane keisrinna Joséphine. Kui boutique’i omanik 1807. aastal ootamatult suri, siis abiellus tema lesk, kes jagas äri poja Armandʼ Gustave Houbigant’iga, mõne aja pärast ühe oma töötaja hr Magnyga ning andis oma äri ja kinnisvara üle oma kolleegile Félix Chardinile. Hoolimata sellest, et parfüümifirma rändas käest kätte, ei lahkunud La Maison Houbigant kunagi keskkonnast, kus see sündinud oli, ega sattunud juhuslike inimeste kätte. Selle klientideks said ka keiser Napoléon I (kelle teise sajapäevase valitsusaja (20. märts – 22. juuni 1815) ristisid parfümeeria ajaloolased La Maison Houbigant’i ja hobusehigi lõhnaliste vankrite perioodiks), tema esimene abikaasa Joséphine, Prantsusmaa viimane kuningas Louis Philippe koos oma ema ja Inglismaa kuninganna Victoriaga ning prantsuse kirjanik Guy de Maupassant... Ja tänapäevani kaunistab La Maison Houbigant’i peamise boutique’i seinu reliikviana ning ajaloolise tõendina arve, mis tõendab Napoléon I-le müüdud parfüümi ...

Selle parfüümimaja ajaloo jaoks on eriti olulised ja märkimisväärsed aastad 1879–1916, mil ettevõte kuulus Pariisi pankurile Alfred Javalile ja parfümeerile Paul Parquet’le. Tänu Parquet’le äri õitses, tehnoloogiad muutusid, tootmises rakendati orgaanilise keemia teadusuuendusi ja Pariisi äärelinna Neuilly-sur-Seine'i loodi kaasaegne tehas ja laboratooriumid, kus Paul Parquet 1884. aastal lõi kuni tänaseni tuntud kultusparfüümi Fougère Royale (Kuninglik sõnajalg). Sünteesides lõhnasambliku ja bergamoti aroomi, kaasates parfümeeriasse kumariini, mis on identne tongaoa naturaalse lõhnaga, sai sellest parfümeerist ajastu novaator. Aastal 1890 kuulutati La Maison Houbigant Vene keisri Aleksander III ametlikuks parfüümitarnijaks (neid lõhnaõlisid nautis ka vene kirjanik krahv Lev Tolstoi). Inglismaa kuninga Edward VII naine Alexandra käis aga ise Pariisis seda parfüümimaja külastamas.

Peagi kaasati Houbigant’i tegevusse keemiainsener Robert Bienaimé, kelle panus parfümeeriatehnoloogiatesse on tohutu. Koos Paul Parquet'ga lõid nad tänaseni lilleakordide rikkuse poolest analooge mitteomava parfüümi Quelques Fleurs (1912). Pärast pankur Alfred Javali ja parfümeeri Paul Parquet’ siitilmast lahkumist läks äri pankuri poja Fernando ja keemiku Robert Bienaimé kätte. Koos laiendasid nad klientuuri kogu maailmas, sisenesid Ameerika Ühendriikide turule, avades seal filiaali, mille juht võttis kogu parfüümimaja juhtimise enda õlgadele, kui Robertʼ Bienaimé 1935. aastal ettevõttest lahkus. Teise maailmasõja ajal ja peaaegu kolm aastakümmet pärast seda elas parfüümimaja üle mõõna, kuni 1973. aastal sellega liitus Itaalia päritolu noor kõrgparfümeeria entusiast Michele Perris.

Tal õnnestus veel kohtuda Houbigant’i perekonna viimase järeltulijaga... Michele Perrise lapsed võtsid 2005. aastal Houbigant’i lõhnamaja lõplikult üle. Tänapäeval püüab Monacos asuv ettevõte hoida kahe ja poole sajandi vanust parfümeerialegendi pärandit võimalikult autentsena.