Histoires de Parfums: Parfüümid, mis on inspireeritud kunstnikest ja luuletajatest

Gérald Ghislain ei tee sellest saladust, et ta valab endale sageli hommikuti klaasi šampanjat. Ning et ta unistas juba lapsepõlves saada miljonäriks. Et ta käitub mõnikord arrogantselt. Et talle meeldib teadmine, et paljud inimesed üle maailma armastavad tema loodud parfüüme. Ning et parfümeeriamaailmas kuulatakse tema arvamust.

Kuid tee kuulsuseni polnud kerge. Pärast vanemate kaotust oli ta sunnitud pere ülalpidamise enda kanda võtma: ta pidi kõvasti tööd tegema ja koju jõudes veel ka toitu valmistama.

„Oli küll raske, aga võib-olla ka hea, et kõik niimoodi läks. Õppisin palju,“ meenutab Ghislain.

Kahekümne kahe aastaselt avas ta restorani, kuid loobus kulinaarseetest katsetest juba mõne aasta pärast ja pühendus hoopis parfüümide loomisele. Ta lõpetas Versailles’s maineka parfümeeriainstituudi ning tutvustas maailmale peagi oma 12 esimest originaalparfüümi. Nii ilmus 2000. aastal lõhnamaailma uus parfüümimaja Histoires de Parfums.

Ghislaini sõnul on iga uus parfüüm loominguline risk. Ilmselt ei saagi see teisiti olla, kui inimene otsustab muuta teatud kapriisi esmalt selgelt struktureeritud ideeks ja lõpuks äriliselt edukaks tooteks.

Mõtted tekivad tal kõikvõimalikest täiesti tavalistest tegevustest – näiteks jalutades mööda linnatänavaid või lugedes luuletusi. Nii inspireeris Charles Baudelaire’i „Kurja lilled“ teda looma kolme lõhna, kus mängisid olulist rolli lõhnava tuberoosi toonid.

Üks Ghislaini kuulsamaid teoseid on parfüüm This is not a blue bottle (See ei ole sinine pudel), mis on villitud intensiivselt sinist värvi pudelisse. See põhineb Belgia sürrealisti René Magritte’i maalil „Piltide reetlikkus” (1920), millel on kujutatud piipu, kuid mille all on prantsuse keeles kirjas, et see ei ole piip.

„Maailmas leidub palju subjektiivset, eriti lõhnamaailmas,“ selgitab parfümeer. „Kui inimene tunneb patšuli lõhna, kas ma võin siis väita, et see pole võimalik? Isegi juhul, kui ma tean, et selles parfüümis ei ole patšulit.“

Ta on loonud ka lõhnu, mida on seostatud kuulsate ooperite, luuletuste ja isikutega, nagu kirjanik George Sand ja spioon Mata Hari.

Ghishlain näeb oma kollektsiooni omamoodi lõhnade raamatukoguna, milles iga aroom jutustab oma lugu, otsekui raamat. See idee tekkis tal Lõuna-Prantsusmaa väikelinna Grasse’i parfüümimuuseumit külastades.

„Järsku mõistsin, et ka mina tahaksin parfüümide kaudu lugusid jutustada, justkui oleks iga aroom hiigelsuur entsüklopeedia või poeetiline atlas, mis julgustab reisima,“ ütleb Histoires de Parfums’i looja.

Kas Ghislain loob lõhnaõlisid spetsiaalselt endale?

„Ei. Mulle meeldib teistele lõhnu luua, sest nii ma otsekui „märgistan“ paljusid inimesi. Ma saan aru, et see võib tunduda pretensioonikas, kuid tunnistan, et mu „mina“ ongi väga tugev.“

Kes teab, milliseks tema elu oleks kujunenud, kui poleks olnud luksuslikke lõhnu, mis on teda lapsepõlvest saadik saatnud. Ema lemmiklõhnaõli Opiumi toonid heljusid kodus peaaegu iga päev ja ta ise sai kolmeteistkümneaastaselt oma esimeselt kallimalt kingiks parfüümi Mûres et musc. Kõigest mõni aasta hiljem on eksklusiivsete parfüümipoodide külastamine muutunud tema jaoks sama tavaliseks kui täna hommikul šampanja joomine.

„Lapsest saati on mind ümbritsenud mitmesugused ilusad asjad,“ ütleb Ghislain. „Armusin ema kaudu ooperisse, armastatud naise kaudu aga moodi ja elukunsti. Seega, isegi kui ma jään terveks päevaks üksi koju, panen end siiski kenasti riidesse ja söön lõunat kaunitelt taldrikutelt. Ilu rikastab mu argipäeva.“

Nüüd, mil temast on saanud lõhnamaailma tuntud tegelane, naaseb Histoires de Parfums’i asutaja mõtetes väga sageli oma esimesse restorani. Ja mitte ainult sellepärast, et talle endiselt väga meeldib küpsetada, keeta ja hautada. Vaid sellepärast, et Ghislaini sõnul lähtuvad kokk ja parfümeer samadest põhimõtetest.

„Mõlemal juhul on kõige tähtsam see, mida pakub inimesele loodus. Mõlemal juhul on oluline lõhn ja maitse. Mõlemal juhul loome teatud meeleolu või jutustame lugu. Natuke ühte, veidike teist, veel veidi üllatuslikku koostisosa – ja uus toode ongi valmis,“ ütleb parfümeer.

Tema lähimad sõbrad teavad hästi, et Ghislaini majas võib supp lõhnata sandlipuu järgi, pastakastet valmistatakse mõnikord bergamotiõliga ning peremees lisab kokteilidele sageli ka mõne haruldasema taime essentsi.

Talle meeldib teisi üllatada nii parfüümide loomisel kui ka igapäevaelus.