État Libre d’Orange: Vabadus, mis lõhub müüre

Sügaval südames peaks Etienne de Swardt saavutatuga rahul olema. Paljud loomeinimesed annaksid ilmselt mitu aastat oma elust selle eest, et nende loomingut nimetataks vastuoluliseks, provokatiivseks, uskumatuks jms. Parfüümimajale État Libre d’Orange on ajakirjanikud korduvalt pannud lausa hämmastava sildi: maailma kõige vastuolulisem parfüümimaja. Niisiis, sügaval südames peaks État Libre d’Orange’i omanik Etienne kindlasti rahule jääma. Lõppude lõpuks alustas ta oma äri eelkõige seetõttu, et tundis end suures rahvusvahelises moemajas töötades loovuse mõttes traditsioonide raamistikku tõrjutuna.

Nende murdmiseks astus ta esimese sammu juba oma tulevase parfüümimaja nime registreerides. Tuleks teha suuri jõupingutusi tõestamaks, et Vaba Apelsini Vabariik vastab parfümeeria ajaloolistele kaanonitele. Tema parfüümide nimed peaksid neile, kes pole neist varem midagi kuulnud, tekitama sarnaseid emotsioone nagu lapsed nimega Avalik tualett või Väravatagune. Järgnevalt mõned näited: Paleede hoor, Võrratud eritised, Mina – rämps, Jõulud rõdul ja nii edasi. Kuigi mitte kõik État Libre d’Orange’i parfüümid pole ristitud šokeerivate nimedega. On ka palju rahulikumaid: Sina või keegi sinusugune, Kuulsad inimesed ja Jumalik beebi.

1970. aastal Lõuna-Aafrikas sündinud Etienne on täiesti teadlikult ja üsna jämedakoeliselt otsustanud ilmutada avalikku põlgust standardite vastu (mõni nimetaks seda kõntsa esteetikaks või mõneks muuks oksüümoroniks). Kahtlemata andestavad tema loomingu fännid talle ka asjaolu, et ta on tuginenud kuulsate fraaside ümbertegemisele: „Parfüüm on surnud, elagu parfüüm.“

Sellest motost rääkides mainib Vaba Apelsini Vabariigi omanik otsekui oma seljatagust kindlustades, et see loosung on nüüdseks aktuaalsuse kaotanud. Seevastu tunnistab Etienne, et eraettevõtlusega alustades tahtis ta ilutööstuse mõningaid standardeid kõigutada, võib-olla isegi lammutada, sest tema sõnul kasvasid need raha ja turundusega liiga kokku.
„Lihtsamalt öeldes tahtsin minna suunas, mida on palju vähem uuritud,“ ütleb ta.

Oma parfüümimaja nime seletab ta lahti nõndaviisi: „See on minu arvates lahe. Töötan kellelegi ees kummardamata. Minu riigis pole muid piiranguid peale kvaliteedi.“

Paljud muidugi tahaksid teada, miks ei olnud võimalik parfüümidele välja mõelda tagasihoidlikumaid nimesid. Etienne’i sõnul nõudis selliste nimede loomise otsus (ta nimetab neid mõnikord imelikeks) teatavat lähtepunkti. Näiteks Paleede hoora (Putain des palaces) aroomi kontseptsioon on umbes selline: ole hoor ja kui see sul ei õnnestu, siis vähemalt lõhna nagu hoor.

Ka enamiku teiste État Libre d’Orange’i parfüümide nimed sündisid nii-öelda kontseptuaalselt, inspireerituna sõnast, fraasist või mõne luuletuse salmist. Selles suhtes tunneb Etienne oma ema ja vanaema mõjutusi, kes mõlemad olid kirjandusõpetajad.

„Kõik läks nagu iseenesest,“ ütleb État Libre d’Orange’i omanik. „Kuna keegi ei takistanud meid, ignoreerisime me kõiki tavapäraseid raamistikke. Sest ilma traditsioonide piire ületamata ei ole võimalik areneda. Me ei püüa kõigile meeldida, kuid pakume alati vähemalt ühte võimalust, kuidas meie parfüümi suhtuda.“

Etienne muidugi nõustub epiteediga „julge“, mida ajakirjanikud, eksperdid ja kõikvõimalikud hindajad on tema parfüümimajaga korduvalt seostanud. Julgus tähendab tema sõnul otsustavust ette võtta seda, mida keegi pole veel proovinud.

„Minu puhul seisneb julgus selles, et püüdsin leiutada midagi uut, mitte korrata midagi, mis on juba loodud,“ ütleb Etienne. „Sellepärast tõmbavad mu lõhnad inimesi sageli isiklikust mugavustsoonist välja.“

Teisest küljest ei unusta ta kindlasti ka seda, et lõhnade eesmärk on inimesi ühendada. Seetõttu elavad kõigis État Libre d’Orange’i parfüümides ühel või teisel viisil armastus, sõprus, sensuaalsus, armumine, kiindumus ja teised sarnased mõisted.

„Ilma armastuseta oleks meie maailm kohutavalt kõle,“ ütleb Etienne. „Parfüüm on vahend, mis suurendab inimeste võimalusi üksteisega kohtuda.“

Selles kontekstis nimetab ta aroomi Secretions Magnifiques (Võrratud eritised) kõige pornograafilisemaks, lõhnu Jasmin et Cigarette (Jasmiin ja sigarett) ning Putain des Palaces (Paleede hoor) aga kõige seksikamateks. Esimene neist võimaldab Etienne’i sõnul tunda lennukama kujutlusvõimega inimesel huulepulgamaigulist suudlust ning teine varaõhtust kirge jasmiini ja suitseva tubaka vines.
Praeguseks pole kahtlustki, et État Libre d’Orange’i radikaalselt uuenduslik kontseptsioon on end ära tasunud, kuid algus oli üsna raske. Kaugeltki mitte iga uus kaubamärk ei suuda kanda kinnitada nišiparfüümiturul, kus on äärmiselt tugev konkurents. Esimese paari aasta jooksul suutis Etienne suuri rahalisi kaotusi vaid väga vaevaliselt vältida, kuid ta jäi truuks valitud suunale: luua midagi uut ja kasvada võimalikult loomulikult. See hõlmas muu hulgas vastumeelsust müüa end kiiret tulu lubavatele investoritele.

„Olin vaba ja jään vabaks. Mulle tundub, et see on mu põhiväärtus,“ ütleb État Libre d’Orange’i omanik.