Comme des Garçons: Kuidas muuta legendiks kõik, mida puudutad

Kui te pole kunagi kuulnud disainer Rei Kawakubost, kuid teate, et sellised nimed nagu Gabrielle Coco Chanel ja Christian Dior kuuluvad kõrgmoe maailma, võib see tähendada ainult ühte: see valdkond pole teie jaoks piisavalt huvitav.

Teadjad ütlevad kohe, et Rei Kawakubo on kaubamärgi Comme des Garçons asutaja, et ta pole kõrgmoe koridorides teistest kuulsustest vähem tuntud ja fännid tunnevad tema loodud riided juba kaugelt ära: need on kindlasti asümmeetrilised või muul moel "rikutud", kuigi õmmeldud väga täpselt ja kvaliteetseimatest materjalidest. Ning need on peaaegu alati mustad.

Erinevates riikides on tuhandeid või isegi miljoneid Comme des Garçonsi fänne, kelle jaoks pole brändi riideesemed mitte lihtsalt ostud, vaid kollektsiooni täiendused. Ning neid kollektsioone saab kanda aastakümneid, sest nende disain on aegumatu.

Brändi nimi tähendab tõlgituna "nagu poisid". Neist, 50 aastat tagasi ühelt populaarselt laulult laenatud sõnadest, sai pikapeale otsekui ennustus. Sest kätte jõudis aeg, mil tüdrukud ja naised hakkasid eirama traditsioonilisi kaanoneid, mis reguleerisid seda, mis on naiselik ja mis mitte. Neile meeldis kanda seda, mida veel hiljuti kandsid ainult mehed: pükse, särke, massiivseid kingi jne.

Kui Rei Kawakubo 1975. aastal Tokyos oma esimese firmakaupluse avas, oli see trend läänes juba küllaltki populaarne. Ehkki Jaapani traditsioonid on palju konservatiivsemad, ei peljanud Kawakubo kõva häälega teatada, et tema pood on mõeldud naistele, kes "ei arvesta ainult oma meeste arvamusega".

Kuus aastat hiljem jõudis Comme des Garçons ka Euroopasse: 1981. aastal Pariisis uksed avanud pood üllatas tollal harjumatu minimalistliku askeetlusega: valged seinad, valged laed, valged põrandad, torudest meisterdatud riidepuud ja mitte ühtegi mööblieset.

Mõni aasta hiljem lõi Comme des Garçons esimese parfüümi. Ka selles valdkonnas tekitas Kawakubo paraja tormi: erinevalt enamikust parfümeeridest katsetasid Rei palgatud spetsialistid ainult ühe koostisosaga (näiteks idamaiste viirukitega), kuid lõid lugematuid testvariante.

Hiljem muutusid Comme des Garçons’i parfüümid veelgi radikaalsemateks. Näiteks sai üks 2004. aastal välja antud kuuenda seeria lõhnadest nimeks Garage. Jah, just nimelt garaaž. Sest ühel ilusal päeval otsustas Kawakubo, et ilmselt meeldivad meestele parfüümid, mis meenutavad lapsepõlves isa juures garaažis veedetud hetki, õliseid tööriistu ja soovi võimalikult kiiresti suureks saada. Arvate, et ta eksis?

Nagu riidedki, on ka Comme des Garçons’i parfüümipudelid asümmeetrilised. Sellega aga pole Kawakubo leiutised veel kaugeltki lõppenud. Kellele veel oleks tulnud pähe mõte panna läbipaistvasse plastpudelisse tilluke prügikott ja valada selle sisse lõhnaõli?
Mõnikord tundub, et piisab vaid Kawakubo puudutusest, kui ka kõige lihtsam asi omandab väärtuse. Nii juhtus tema ajakirjaga Six, mis ilmus kolm aastat järjest (1988–1991). Välja anti vaid kaheksa numbrit, kõik ebatavaliselt suures formaadis ja köitmata lehtedega. Nüüd on need kaheksa ajakirja kollektsionääride unistus, mis maksab vähemalt paar tuhat dollarit.

Kuid naaskem lõhnade juurde. Kawakubo sõnul pole need tingimata mõeldud ainult naistele või ainult meestele. "Sageli pole aroomidel sugu – kui need teile meeldivad, siis kasutage ja jagage neid," ütleb ta. "Kõige tähtsam on see, et parfüümid pakuksid naudingut. Aga see, kas need aitavad teil kedagi võrgutada, on juba iseasi."

Kahtlemata jätkab Comme des Garçons’i asutaja katsetamist.
Siin on üks uuemaid näiteid. Parfüümi nimi on Floriental, kuid see pole lilleline ega idamaine. Üks kommentaator on seda kirjeldanud nii: "Esialgu avaldub kaneeli ja nelgiõite soojus, segatuna intensiivse pipra ja nelgiga. Järsku tungib sellest läbi ere suitsulõhn, otsekui hõõguksid söed, millele ettevaatlikult puistatakse vürtse. Ja siis tuleb esile kuuma ploomitee õrn hingus."

Võib-olla just seepärast jälgivad paljud maailma parfümeerid vähemalt silmanurgast, mida teeb Comme des Garçons – julge ja pidevalt üllatav revolutsionäär.